Karjakoerale karjakoera elu

"Enne kui kutsikat valima lähed, uuri vanemate tausta", ütles mulle õpetlikus toonis üks mu väga hea ja usaldusväärne sõber. Teiste sõnadega unista julgelt, otsusta targalt! Mu valikut mõjutas kõige enam see, et Seva ema ja vanaema elavad töökoera elu ja sellest lähtuvalt on ka tõelised karjakoerad, kes karjatavad suisa ponisid. Seda suure huvi ja naudinguga. Väga positiivne! Tegin endale selgeks ühe sellise detaili, et minu unistuste koeral näitusepotentsiaal võib olla, aga tööliin PEAB olema. See oli minu põhimõte number üks kutsika valikul. Nii et võin nüüd julgelt ja täieõiguslikult väita, et mul on kodus tööliini sheltie!

Austatud blogi lugejad, te ei kujuta ette mida see tegelikus elus mulle kodus tähendab, see tööliin möllab selle kutsika sees ööpäevaringselt. Ma enam ei mäletagi, mil ma rahus sõin, toimetasin, niisama istusin, nina nokkisin. Võimatu isegi seda blogi kirjutada, sest kuts tõmbab mind toolilt alla, röögib ja hammustab kui ma tema hõikamistele ei reageeri. Elu pole enam meelakkumine, mis oli mul kahe rahumeelse puudliga elades. Aga ei, ma üldsegi ei kurda, vastupidi, iga päev on keegi, kes teeb tuju igakord heaks!

Pilt: Eesotsas Seva ema Delli ja kohe tema sabas ka vanaema Jessy:

(pildi autor Karin Põiklägu)

Meie peres on 2 lammast - nii mõtleb kutsikas. Tegelikult kõigest puudlid. Kuid karjatamist saab harjutada edukalt ka nende peal. Targad ütlevad "raske õppustel - kerge lahingutel."

Hurraa! hurraa! Unistus täitus!

( pildi autor Karin K.)

Mul on au Teile tutvustada armsad koerasportlased, sõbrad, tuttavad, head inimesed et lõpuks ometi täitus minu unistus. Mulle saabus eelmise aasta augustikuus Pärnumaalt, Kilingi-Nõmme Raja talu Miniloomaaiast "rebane." Kutsikas tuli mulle tõesti väga ootamatult. Jah, mis siin salata uut koera tahtsin endale juba ammu, ilmselt sellest ajast peale kui siin Eestis sheltie ja borderite beebibuum algas. Pidasin minagi tagasihoidlikult oma plaane. Küsimus oli vaid selles kust ja kelle käest võiks just minule loodud kutsika võtta. Uurisin ja puurisin igalt poolt. Kindlasti pidi kutsikas vastama sellistele kriteeriumitele nagu olema hulljulge iseloomuga,  korras psüühikaga, isane ja soobel. Vahepeal liikusid mõtted bordercollie peale ja nii jäingi enda arvamusele kindlaks, et tuleb see, kumb ennem mulle kätte satub. Saatus otsustas sheltie kasuks. Ja nii mul kodus praegu jooksebki isane vallatu sheltiepoiss nimega Scandyline Elegant Gentleman Sevastjan - Seva.

Seva sünnikodu:  www.miniloomad.ee. Seva kasvataja on väga hea südamega mees, kelle nimi on Andrus. Ei ole ma veel oma elus just palju temasuguseid meesterahvaid kohanud, kel oleks nii suur pühendumus ja armastus oma loomade vastu. Müts maha ta ees!
Teine Seva kasvataja on tuntud ja tunnustatud koerakasvataja-kohtunik Dina Korna, kennel Scandyline http://www.scandyline.narod.ru/.

Seva on väga julge kutsikas. Tervitab tänava peal isegi võõraid inimesi - selline käitumine on sheltie kutsika kohta väga kõva ja väga sheff!!! Tal on kaasasündinud ka agilitykoera võimed, maha ka ei jäänud vajalikud koeratantsuks õpetamise omadused. Ma olen väga väga õnnelik. Siis tahaksin kindlasti tänada Narvast pärit sheltie kasvatajat Olga Superovat, kennel Harwish (http://www.harwell.narod.ru/) kes algselt mind Dina ja Andrusega kokku viiski ning kuuldes minu plaanidest just perspektiivika töökoera pesakonna peale suunas, mis panigi mind väga tõsiselt selle peale mõtlema ja koheselt kasvatajaga kontakteeruma. SPASIBO, Olga!

Mõned pildid Raja talus:

(Pildil Seva 2-kuune Raja talus, nädal enne kojusõitu). Esimene kohtumine ka :)