Karjakoerale karjakoera elu

"Enne kui kutsikat valima lähed, uuri vanemate tausta", ütles mulle õpetlikus toonis üks mu väga hea ja usaldusväärne sõber. Teiste sõnadega unista julgelt, otsusta targalt! Mu valikut mõjutas kõige enam see, et Seva ema ja vanaema elavad töökoera elu ja sellest lähtuvalt on ka tõelised karjakoerad, kes karjatavad suisa ponisid. Seda suure huvi ja naudinguga. Väga positiivne! Tegin endale selgeks ühe sellise detaili, et minu unistuste koeral näitusepotentsiaal võib olla, aga tööliin PEAB olema. See oli minu põhimõte number üks kutsika valikul. Nii et võin nüüd julgelt ja täieõiguslikult väita, et mul on kodus tööliini sheltie!

Austatud blogi lugejad, te ei kujuta ette mida see tegelikus elus mulle kodus tähendab, see tööliin möllab selle kutsika sees ööpäevaringselt. Ma enam ei mäletagi, mil ma rahus sõin, toimetasin, niisama istusin, nina nokkisin. Võimatu isegi seda blogi kirjutada, sest kuts tõmbab mind toolilt alla, röögib ja hammustab kui ma tema hõikamistele ei reageeri. Elu pole enam meelakkumine, mis oli mul kahe rahumeelse puudliga elades. Aga ei, ma üldsegi ei kurda, vastupidi, iga päev on keegi, kes teeb tuju igakord heaks!

Pilt: Eesotsas Seva ema Delli ja kohe tema sabas ka vanaema Jessy:

(pildi autor Karin Põiklägu)

Meie peres on 2 lammast - nii mõtleb kutsikas. Tegelikult kõigest puudlid. Kuid karjatamist saab harjutada edukalt ka nende peal. Targad ütlevad "raske õppustel - kerge lahingutel."