Nonii. Viimane selle blogi postitus sai tehtud siis, kui me Sevaga võistlesime eluesimesel A0 võistlusel. Muutusin blogi pidamises laisaks, ajad oli kiired, uued probleemid, erinevad jamad jne - küll neid oli ikka palju vahepeal. Aga kõik see siiski ei seganud koeraga tegelemist. Tegime siis A0 võistlusaastale tiiru peale ja pilk on suunatud A1-e poole, milles ootavad meid uued väljakutsed ja eesmärgid. Ma peaks ütlema, et A0 on üks tänuväärne võistlus küll. Me õppisime seal väga palju ja tunneme end võistlustel enesekindlamalt. Plaanis on teha veel mõned jooksud siiski veel A0 tasemel, sest mõned takistused võiksid olla paremini selged, kui nad hetkel on. Näiteks slaalom ja kiik on meile praegu kõige raskemad kui nii võib öelda. Küll aga isegi siis, kui nad jäävadki kõige nõrgemateks, harjutame neid edasi juba A1-maastikul. Usun, et koer õpib võistlustel rohkem kui trennis.
Tahan oma koera taibukust kiita kontaktpindadel - nende sooritus on 5+. Ta saab aru, mida ma temalt tahan ja ootan ning tal on tahe ja soov anda endast maksimum, et ma tema sooritusega rahule jääksin. Olen kahe käega poolt, et kontaktpinnad on eluaegne õpe, millele ei saa kunagi punkti panna ja öelda, et jess, töö on tehtud! Ei, paraku on nii, et see tähendab pidevat tööd, pidevat treenimist, pidevat uuesti ja uuesti ülekordamist. Praktikas kontaktid talle ikka väga sobivad, see on ta tugev külg, eks võistlustel paistab, kas on kõik ikka sama kristallselge mis trenniski?
Igal agilitykoeral on omad nõrgad ja tugevad küljed. Ei ole olemas koera, kes oleks veatu ja ideaalne. See kõik on ikka suure töö tulemus. Seval ei taha, mitte kuidagi ei taha õnnestuda võistlusel paigal püsimine ehk start. Mul on igakord olnud ebamugav tunne oma koeraga stardis keksida ja koera paigale istutada. Kõik ootavad, aeg jookseb, kohtunik ootab, minule annab juba närv endast tunda. A0-is oli see meie põhieesmärk ja tulemust ei mingit. Ennem läheb asi täitsa käest ära, kui muutub hetkekski paremaks. On olnud võistlustel stardiga erandeid, kus koer lamab või istub ja keskendunult ootab, see oli imeilus. Tema jaoks on agilityvõistlus kõik, ta ei mõtle millelegi muule, vaid on mõtetega juba üle teise või kolmanda tõkke. Trennis ja igal pool püsib korrektselt, kuid mitte võistlusel ja A0 oli talle muidugi ka võistlus. Õpime siis oma starti edasi ja tõenäoliselt ka A1 klassis, kuid seal on oma ajalimiit peal, kui ei õnnestu, siis lähme tagasi kooli :)))
Nii see on. Aeg lendab ruttu ja Seva on varsti juba 2-aastane. Ilus, tark ja tubli koer on temast sirgunud.
Klõpsu eest tänud Liviale :)
